Jane Ilm ja Merilin Roosmaa

Kõigel, mis mõistus määrata jõuab,
sihtisid seati, kupitsaid panti,
igale nimi ja asegi anti,
määrati: kuidas? Miks? Millal?

Juhan Liiv

Mäng  “Teretamine” 

Grupi igale liikmele jagatakse paberilehed, kuhu on kirjutatud erinevate riikide tervitamis-tavad (danid, mongolid, indialased, mongolid, eipod, loangod). Grupi liige peab leidma mitte-verbaalsel moel kaaslase(d), kes teda sarnaselt vastu tervitab. Selliselt tervitades käiakse läbi kõik grupiliikmed. Mäng toetab normide mõistmist, kuna ka tervitamine on väljakujunenud pikema ajaperioodi jooksul. Lisaks sellele viib mäng grupiliikmed positiivse emotsiooni kogemiseni, kuna mäng on lõbus ja lustlik.

Ülesanded sedelitel: 

• Sulle tulevad vastu danid Uus-Guineast. Nende hulgas on tavaks tervitades mitu minutit kallistada ning seejuures liigutus- ja vapustuspisaraid valada.

• Sulle tulevad vastu mongolid. Nende hulgas on tavaks tervitades üksteise põski nuusutada ja ninasid vastastikku nühkida.

• Sulle tulevad vastu indialased. Nende hulgas on tavaks tervitades peopesad rinna kõrgusel vastastikku panna ja kergelt kummardada.

• Sulle tulevad vastu mongolid. Nende hulgas on tavaks tervitades oma seljast riietusesemeid kinkida.

• Sulle tulevad vastu eipod. Nende hulgas on tavaks tervitades vaikida.

• Sulle tulevad vastu loangod. Nende hulgas on tavaks tervitades käsi plaksutada.

Allikas: mitteformaalne.ee

Normid

Normid on reeglid mingis antud situatsioonis ja antud tingimustes sobilikuks käitumiseks. Normid näitavad, millised käitumisviisid on grupi eesmärkidega kooskõlas. Reegleid pannakse grupis paika erinevalt – vahel kirjalikult, aga on ka palju norme, mis on kokkuleppelised ja suusõnalised. Normid on kirjutamata seadused, mida liikmed peavad aktsepteerima. Paljud normid võivad olla teadvustamata, kuni nende vastu ei eksita. Grupinormid arenevad paindlikkuse suunas, tekivad eesmärgid ja sihipärane tegutsemine (Josephine, 1998).  Normid on ühiskonna või mingi grupi reeglid, mis kujundavad ja suunavad selle liikmete käitumist. Normid on need reeglid, kombed, tavad ja rituaalid, mida meeskonna liikmed tunnetavad vajalike ja sobivatena (Ephross, Vassil, 2005).

Sotsiaalsed normid on rühma liikmete poolt ühiselt omaksvõetud käitumisreeglid. Nende abil saavutatakse liikmete käitumise sarnasus. Nad kirjeldavad, kuidas rühma liikmed  peavad või ei tohi käituda eri oludes (Tereping, 2012).

Hacmanni (1980) kohaselt on normidel järgmised omadused:

1. Normid on üldistused ja täpsustused sellest, kuidas rühm mõjutab üksikinimest. Normid hoiavad alles käitumise kooskõlastatust, sarnasust rühmas;

2. Normid puudutavad vaid käitumist, nad ei piira mõtlemist. Rühma liikmed ei pea neid norme 100%liselt omaks võtma, piisab, kui nad nende järgi käituvad;

3. Normid puudutavad vaid selliseid käitumisalasid, mida enamus rühma liikmeid peab olulisteks;

4. Normid moodustuvad aeglaselt;

5. Normid ei puuduta kõiki samavõrra. Kõrgemal staatusel olevad rühma liikmed omavad suuremat vabadust normide suhtes kui madalamal staatusel olevad.

Norme on vaja grupi eluliste huvide kaitseks, ebamugavate olukordade vältimiseks (nt. kokkulepe, et ei räägita isiklikel teemadel), väljendamaks olulisi tõekspidamisi või rõhutamaks gruppi kuulumist (Marquardt, 2004).

Normid ja indiviid 

Olenemata, kas hinnatakse oma tegusid või teiste omasid paremini või halvemini, aksepteeritakse siiski sotsiaalseid, psühholoogilisi ja moraalseid väärtusi, mis loovad kindla hindamisraamistiku. See raamistik on loodud normideks. Tegusid ja tegijaid hinnatakse individuaalsete normide järgi. Kuigi sõna „norm“ kasutatakse tihti laiemas tähenduses, peaks sellel olema siiski oma kindel ja defineeritud konseptsioon. Indiviidi normide all mõistetakse kõiki standardeid, olenemata nende praktilisest või moraalsest iseloomust (Randmann, 2012). Normid annavad võimaluse valida vastavalt asjaoludele meelepärase käitumise.

Normid ja psühholoogia 

Normidel on väga suur mõju inimese käitumisele. Normid võivad mõjutada muutujaid nagu taju, hindamine, pürgimus ja konkurentsivõime. Normid omandatakse koostoimimise toel ning neid on võimalik õppida (Ephross, Vassil, 2005). Järgnevalt kirjeldame lühidalt seda õppimisvõimalust.

Normide kujunemine

Normide tekkimist pole lihtne selgitada või jälgida, kuna sageli norme ei teadvustata ja nii tekivad ka normid justkui iseenesest. On välja toodud mitu moodust, kuidas normid võivad kujuneda:

1. Juht või grupiliige teeb selgesõnalise avalduse, ütleb välja milline on soovitav või ebasoovitav käitumine. Kriitilised sündmused grupi tegevuses sunnivad gruppi otsustama, millist käitumist aktsepteeritakse. Norm luuakse selleks, et analoogseid situatsioone edaspidi vältida.

2. Kui situatsioon ilmneb esmakordselt, siis käitumine selles situatsioonis võidakse muuta normiks.

3. Eelnevalt eksisteerinud normid võetakse üle mõnelt teiselt grupilt või mõnest muust allikast ning tuuakse oma gruppi sisse (Järv, Männamaa, 1995).

Indiviidi esimesed kogemused elust omandatakse perekonna kaudu. Sündides sellesse gruppi, rahuldatakse mitmed indiviidi vajadused: selle tulemusena peab ta elama oma elu väikeses grupis, kus ta järgib selle grupi norme. Tema enda soovid ja tahted on mõjutatud sellest, mida ta kogeb enda ümber. See sõltub ulatusest, millega ta suudab mõjutada teisi koostööle. Kogemine omakorda oleneb ulatusest, millega ta suudab teisi panema seda heaks kiitma ja tuge saama (Josephine, 1998).

Kui inimene grupis väljendab oma austust teiste grupiliikmete suhtes tegutsedes teisi arvestaval viisil,  õpib ta kohanduma nende ootustele ja eluviisile.  Indiviid võib omandada teiste grupiliikmete väärtused, kohandades need enda omadega.  Kuid indiviidid võivad tunda ka sisemist pinget ja survet, millele nad peavad alluma ja mis tõotab võimalikku kasu hiljem  (näiteks religiooni puhul). Selliseid surveid nimetatakse tihti ekslikult normideks. Antud juhul on norm seisukoht, mida grupiliikmed edasi annavad (Marquardt, 2004).

Jälgides sellist normide arengut, näeme, et kui normid on kehtestatud, mõjutavad need  grupiliikmete käitumist nagu normid oleksid iseseisvad muutujad.